MINU TAUSTALUGU
MINU LUGU
Minu nimi on Elena ja väikesest peale on mind saatnud vajadus mõista ennast ja maailma enda ümber (tollal oleksin ma seda sõnastanud vajadusena “ennast korda teha, et olla normaalne ja meeldida neile, kes meeldisid mulle”).
Sellest vajadusest ajendatuna läksin ka peale gümnaasiumi lõpetamist just psühholoogiat õppima ning nagu aimata võid, siis on see palju panustanud ka sellesse mida ja kuidas ma täna teen. Ma alustasin enda teekonda vajadusega mõista ja aidata ennast.
Inimestega töötamine ei olnud minu jaoks kunagi eesmärgiks, see juhtus mingil hetkel loomulikult.
Mida aga paljud minu kohta ei tea, on see, et kasvades võrdlemisi üksiku ja vääritimõistetud lapsena, õppisin ma armastama loodust ja käsitööd. Ma veetsin palju aega üksi looduses ja loomadega - see on ka põhjus, miks paljud minu kujundlikest näidetest on inspireeritud justnimelt loodusest ning miks ühendus loodusega (sh kõik loomulik ja looduslik) mängib ka täna minu elus väga olulist rolli!
Kui ma vaatan tagasi oma lapsepõlve, siis kui ma just ei olnud parasjagu mõnda tigude võidujooksu korraldamas või lastele mõeldud entsüklopeediat läbi töötamas, möödus minu vaba aeg midagi luues või ehitades (valdavalt luuletusi kirjutades, kududes, tikkides või vanaisaga linnumaju ehitades).
Ühest küljest oli selline loov eneseväljendus minu teraapiaks (mitte, et ma tollal seda nii sõnastada oleksin osanud), teisalt andis see mulle võimaluse näha, kuidas ka minust sõltub midagi (ma ei ole ainult maailma ja teiste inimeste meelevallas) - et varrastel silmuste liigutamine toob mingeid tulemusi ja ma saan seda tulemust mõjutada!
Lisaks sellele olen ma väikesest peale olnud olemuslikult kehv etteantud juhiste, juhendite, õpetuste või retseptide jälgimises. Kui ma pean tegema nii nagu peab tegema (lihtsalt sellepärast, et nii on “õige” ja kõik teevad või alati on nii tehtud) ning mul pole selles piiravas raamistikus mingit mänguruumi ega loovat vabadust, siis tegemist ei ole mänguga, mida ma mängida tahaksin! Ja kui ma ka olen sunnitud mõnda sellist mängu mängima, siis ei ole selles mingit mängulisust ega rõõmu!
Ma arvan, et sarnane mässumeelne vajadus leiutada ja teha asju omamoodi (loe: suutmatus lihtsalt pimesi mingeid ettekirjutusi või reegleid jälgida) on miski, mis ühendab kõiki tõeliselt ettevõtlikke inimesi ja visionääre!
Nii olengi ma väikesest peale nautinud leiutamist ning millegi sellise loomist, mida ma polnud varem kusagil näinud - ehk siis kõigele oma mingi “vimka” lisamist. See on ka miski, mis tuleb mul kõige loomulikumalt välja ning mida teen tänaseni sisuliselt kõiges.
Aga miks ma Sulle sellest nii pikalt räägin?
Sest just tänu ehete disainimisele ja loomisele minust kunagi 2009. (ametlikult 2010.) aastal ettevõtja saigi.
Õigemini just siis läks minu ehete disainimise ja valmistamise äri lendu ning mul tekkis vajadus juriidilise keha järele.
Mulle tundub siiani paraja utoopiana, kuidas üks 23 aastane väikelapse üksikema suutis tollal puhtalt enda loodud ja FB lehel müüdud ehetega poole aastaga üle 20 tuhande krooni teha. Ma ei mäleta enam täpseid numbreid, aga üsna pea said kroonidest eurod ning samal aastal ostsin enda loodud ehete müügist teenitud tulu eest oma tollase unistuste auto - Mini Cooperi. Täna ei tundu see kuigi targa otsusena, aga olgem ausad - me oleme kõik selle etapi oma teekonnal läbi teinud :)
Tulles aga tagasi ehete juurde, siis hakkasin ajapikku üha enam eelistama looduslikke ja naturaalseid materjale (Tikobella ehted koosnesid valdavalt klaasist või paeltikandist ja seemnehelmestest). Nii jõudsingi taas ringiga tagasi mind lapsepõlves tohutult lummanud kristallide ja poolvääriskivideni. Tegemist oli ajaga, mil kristallid ei olnud veel Eestis kuigi populaarsed ning inimesi, kes neid ehete valmistamisel kasutasid võis internetiotsingu kaasabil kokku lugeda kahe käe sõrmedel (ehk siis aeg enne trendi), seetõttu tuli mul üsna peagi hakata materjali välismaalt tellima. Lisaks helmestele tellisin endale ka mitmeid erilisi lihvitud kristalle (kuna minus oli taas tärganud sügavam huvi nende energeetiliste omaduste, ajaloo ja kristalliteraapia vastu).
2014. aastal jätsin hüvasti Tikobellaga ning sündis uus ehtebränd - Miori (ikka ja jälle ainueksemplarid, aga sedapuhku ainult naturaalsetest poolvääriskividest). Umbes samal ajal hakkasin põnevaid kristalle puudutavaid fakte ja avastusi jagama väikesest Kristallimaailma nime kandvas blogis. Tollal oli nimelt teemakohast kirjandust - internetiallikatest rääkimata - Eestis vähe.
Üsna peagi avastasin, et mul on kristalle palju rohkem, kui ma ise vajan (välismaalt ükshaaval tellida ei saanud ning ühe mind huvitava mineraaliga tuli tavaliselt kaasa veel 10+ sõpra). Nii tekkiski blogi kõrvale väike e-pood - valdavalt selleks, et leida omanikud kõigele, mida olin suuremas koguses tellinud. Naljakas mõelda, et see kõik algas vaid ca 10 tootega!
Üsna pea hakkasid sõbrad ja tuttavad tahtma midagi ise oma kätega luua - nii hakkasin vaikselt korraldama esimesi meisterdamise töötubasid ning lihtsamaid tehnikaid ka teistele õpetama. Üks asi viis teiseni ja 2015 aasta lõpus lõin Loovuse Ruumi, kuhu kolis sisse ka Kristallimaailm ning Miori ehete väljapanek. Samal ajal panustasin ka oma tollase elukaaslase kinnisvaraäri arendamisesse - tegemist oli tohutult põneva väljakutsega ning ettevõtmisega, mis sai alguse samuti sisuliselt mitte millestki (8000 eurost ja ühest korterist). Tegemist oli siis ettevõtmisega, mis keskendus valdavalt Lenderi-tüüpi korterelamute renoveerimisele pööningukorruse väljaehitamise arvelt. Juba siis sain aru, et ainult üdini loovast väljundist mulle ei piisa - vaja on kõrvale ka midagi muud (loogilisemat ja strateegilisemat).
2016. aastal hakkasin Loovuse Ruumis lisaks ehete meisterdamise töötubadele korraldama ka mitmeid muid enesearengule suunatud koolitusi ja töötubasid (kes teab, äkki oled Sinagi kunagi palju aastaid tagasi seal minuga kohtunud). Nende loomine oli minu jaoks hoopis teistsugune loov protsess (ja olgem ausad - on tänaseni)!
Kristallimaailm kasvas ning üsna peagi avas Mustamäe teel uksed täiesti iseseisev füüsiline pood.
Mina ise jätkasin aga nii poe pidamise, ehete loomise, koolitamise + siis juba ka nõustamisega.
Kusagil vahepealsetel aastatel oli mul ka helmeste ja tarvikute müügiga tegelev e-pood ning väike kleidilaenutus. Mõlemad põrusid õnneks küllaltki kiiresti ning osutusid võrdlemisi soodsaks “õppetunniks” (võrreldes sellega, mis oli alles tulemas).
2018. aastal Kristallimaailma pood laienes samas hoones suurematesse ruumides, Loovuse Ruum kolis samuti Mustamäe teele ning Pirni 7 hoones avas uksed suurem koolitusruum / joogastuudio. Viimane osutus muide kujundlikult ka õlekõrreks, mis murdis kaamli selja. Kulud läksid suureks, mind tabas eraeluline kriis ning püramiid, mis oli minule üles ehitatud, hakkas vaikselt lagunema. Ma põlesin läbi ning mõni aeg hiljem sulgesid kõik kolm oma uksed.
Kristallimaailm ja Miori jätkasid oma elu internetis.
Mõned kuud hiljem - kui olin sügavalt sisse ja välja hinganud ning oma jõuvarud taastanud (2019 alguses) - kolisin Kristallimaailma Vanalinna ning Loovuse Ruumi Laki tänavale. Sama aasta lõpus võtsin ette Sõpruse puiesteele ühe brändiriiete outleti avamise.
Seda, kuidas kõik see 2020 aastal seoses pandeemia ja piirangutega välja mängis ning apokalüptilise (ent ülimalt õpetliku) lõpu leidis, võid ilmselt aimata. Juhtunust, suurest hulgast “rumalatest” (aga tagantjärele - väga õpetlikest) otsustest, ülimalt kehvast ajastusest, kõige kaotamisest ning pikaajalisest kahjude lappimisest räägin Sulle kindlasti mõnes postituses või videos lähemalt.
Igatahes 2020 aasta lõpuks oli plats tühi. Kristallimaailm jätkas internetis ja mina tegin tööd inimestega tunnipõhiseid rendiruume kasutades.
See kriis pani mind sügavamalt otsa vaatama ja mingitele korduvustele minu ettevõtmistes.
Kui ma olin lõpetanud enda süüdistamise, materdamise ja haletsemise, otsustasin kindlaks teha, mis oli see jäämäe veealune tipp ning millele püüdsid need olukorrad minu tähelepanu juhtida.
Nii jõudsingi uuesti ringiga tagasi ärikonstellatsioonide juurde (millega olin põgusalt juba tutvunud tänu perekonstellatsioonidele juba mõned aastad varem). Kuna tegemist oli minu jaoks ülimalt ebakindla ajaga, siis õppisin varasemast rohkem elama hetkes. Sh viisin oma isikliku Human Design eksperimendi täiesti uuele tasandile (uskumatu, kui lihtne on ennast usaldada, kui teiste nõuannete järgimine on Su viinud kohta, kus kaotada pole enam midagi, aga Sul on laps, kelle eest tuleb hoolt kanda).
Just see ajaperiood inspireeriski mind veelgi enam Human Design’i praktilist väärtust teistega jagama (vahemikus 2015-2019 olin seda teinud pigem valikuliselt ja väikeses siseringis - sõprade või poe püsiklientidega) ning alustama ärikonstellatsioonide õpinguid.
Seega peamine põhjus, miks ma täna neid kahte süsteemi / meetodit nii palju oma töös kasutan ja ühendan, on samuti kogemuslik ning saanud alguse isiklikust eksperimendist.
2019. aastal - sõprade algatusel ja palvel - tegin päris esimese Human Design-i koolituse. Samade sõprade arvukad küsimused viisidki mind tegelikult selleni, et otsustasin oma avastusi ja teadmisi hakata www.minuhumandesign.ee lehel olevas blogis (õigemini see leht oligi algselt ja üsna pikka aega ainult blogi). Tollal olid sellest süsteemist Eestis kuulnud vaid vähesed ning sellist lehekülge, mis sisuliselt (+ lihtsalt ja loogiliselt) süsteemi lahti seletaks ei olnud. Kui ma õigesti mäletan, siis tõeliselt mitmekülgset ja lihtsustatud inglisekeelset sisu hakkas ka tekkima alles peale 2022 aastat.
Üks asi viis taaskord teiseni ning süsteemist, millest kunagi olid Eestis kuulnud vaid vähesed, räägitakse nüüd kõikjal.
Ehkki mina alustasin tollal pelgalt blogiga mille eesmärk oli tõsta teadlikkust, hakkasin peagi juba märkamatult tegema konsultatsioone ning ühel hetkel tehti mulle ettepanek teha üks 8-osaline live Human Design koolitus (millega ma ka nõustusin). Kuna sellega kaasnes ootamatult palju segadust ja kokkulepetest taganemist (loe: raha, mis ei jõudnud minuni), siis otsustasin, et nii ma enam mängida ei taha. Ometi meeldis mulle väga oma teadmisi ja kogemusi jagada ning Human Design’is oli veel nii palju põnevat ja väärtuslikku, mida tahtsin ka teisteni viia.
Nii ma jõudsingi Zoomini (millele olin veel mõned aastad varem öelnud “ei iial”).
Erinevate koolituste ja materjalide koostamisest sai minu jaoks uus loominguline väljund!
Neid olen viimastel aastatel loonud ja läbi viinud sadu! Osad neist on olnud teema-põhised 3 tunnised koosviibimised, teised jällegi aastased arenguprogrammid. Võimalik, et Sinagi oled mõnel neist osalenud. Sinna vahele on mahtunud sadu individuaalseid ja suhteid puudutavaid konsultatsioone ning koolitusi erinevatele edumeelsetele ja avatud meeskondadele. Kuidagi märkamatult sai ületatud kunagine nähtavusega seotud hirm ning virtuaalsetele lavadele hakkasid järgnema taas esinemised konverentsidel, seminaridel ja erinevatel sündmustel.
Eriti hea meel on mul selle üle, et olen viie aasta jooksul õpetanud süsteemi kasutamist (pikematel ja põhjalikumatel koolitustel) 120+ eestlasele, kellest paljud töötavad tänaseni selle süsteemiga, on oma tegevusega mõjutanud paljusid ning pälvinud ka suurt avalikkuse tähelepanu ja tunnustust.
2023. aastal sündis Minu Human Design podcast, mis oli minu enda jaoks tollal tohutult suur eneseületus - rääkida avalikult ja oma näoga võhivõõrastega, kellest enamus ei saa aru, mida see hull naine mingitest “väravatest” ja “generaatoritest” jahub.
Sellest, kui palju ma avaliku vastupanu, tühistamise ja “uhhuu” sildiga kokku olen puutunud, pole vast mõtet detailsemalt rääkida - oskad ilmselt isegi aimata!
2024 aastal nägi ilmavalgust minu esimene Human Design alane raamat “Human Design. Sinu tee vabaduseni”.
Kõigi suureks üllatuseks sai esimene trükk (2000tk) läbi müüdud veel enne eelmüügi lõppu. Eelmüügi lõpuks olime vist ca 500 raamatut nö miinusesse müünud ning teine trükk valmis täpselt esitluste lõpuks - detsembri teiseks pooleks.
Tänaseks on oma kodu leidnud ligi 4000 raamatut ning minu andmetel on (praegu, neid ridu kirjutades) teine trükk otsakorral. Minu jaoks täiesti uskumatu! Tagasiside, mida ma siiani raamatu lugejatelt saan, annab täiesti teise tähenduse selle raamatu kirjutamisele kulunud 1.5 aastale (+ teekonnale, mis muutis selle raamatu sellisel kujul kirjutamise võimalikuks).
Lisaks Human Design’ile olen viimastel aastatel tegelenud paralleelselt veel kahe põneva projektiga - üheks neist on Draamavaba Elu. Selleni jõudsin samuti üsna sarnasel “pooljuhuslikul” moel - õpetasin 2020. aastal kümnendikele psühholoogiat ning panustasin tollal õpikuteooria asemel hoopis praktilistele oskustele, mina-sõnumitele, emotsionaalsele teadlikkusele ning oma vaimse tervise eest hoolitsemisele. Nägin, et eriti palju kasu oli neil Karpmani Draama Kolmnurga mudeli abil nähtavale tulnud dünaamikate teadvustamisest. Kuna ma lõin noortele hulga kirjalikke materjale, mida kool mahu tõttu printida ei lubanud, siis otsustasin teha eraldi lehe, kus seda kõike nendega jagan. Minu kogemus koolis sai läbi, leht jäi aga üles ja hakkas oma elu elama. Tänavu tõstsin selle uuele platvormile üle ning lõin “Draamavaba Elu Vundamendi” digiraamatu + salvestuste programmi. Teatud mõttes on selle teekonna ja digiraamatu näol tegemist tänuavaldusega minu isiklikule kogemusele ning lihtsustatud kokkuvõttega sellest, mida ma oleksin tahtnud, et keegi oleks mulle ausalt, sirgelt ja heatahtlikult 10 aastat tagasi öelnud (õpetanud).
Ja nüüd me jõuame Loovettevõtluseni.
Kui Sa oled siiani lainel püsinud, siis oskad juba aimata, et see ettevõtmine siin ei sündinud ka tühja koha pealt.
Olen tegelikult juba alates 2023 aastast läbi viinud mitmeid väikeettevõtjatele suunatud Human Design alaseid koolitusi ja 3-kuuliseid arenguteekondasid ning need on osutunud ka minu jaoks erakordselt inspireerivaks ja tänuväärseks. Lisaks on Loovettevõtluse sündi panustanud taaskord minu head sõbrad ja tuttavad - kes nagu aimatagi võid, on ka valdavalt ettevõtjad!
2024 aastal märkasin huvitavat ühist nimetajat - enamus mu koolitustel osalenutest ning ka individuaalsetest klientidest olid justnimelt ettevõtjad. Samal aastal hakkasin ka üha enam (eriti individuaalses töös) ühendama konstellatsioonidele omast süsteemset vaadet Human Design süsteemiga ning hakkasin mõistma enda (kõrge hinnaga omandatud) kogemustarkuse väärtust. Ühtäkki avastasin, et mind kutsutakse üha enam sel teemal rääkima ning nagu juba aimata võid, siis üks asi viis teiseni ja siin me nüüd oleme.
Loovettevõtlus on miski, mis on mind (lapsevanema rolli kõrval) kõige enam kasvatanud, arenema pannud ning kus olen vaieldamatult kõige valusamaid õppetunde ja ebaõnnestumisi kogenud (mille eest ma täna muide tagasi vaadates ülimalt tänulik olen - tegemist on olnud ülihea elukooli ja kogemusliku õppega). Samas, läbi oma ettevõtmiste olen ma saanud kogeda ka sellist rõõmu, tänutunnet ning tunnustust, mida raha eest osta ei saa! Seega - ma ei vahetaks seda teekonda mitte millegi vastu välja!
Nagu aimata võid, siis minu isiklik taust, kogemused + kõik, mida olen enesearengu poolelt õppinud, on varustanud mind omapärase tööriistakohvri ja teistsuguse vaatega ettevõtlusele.
Minu vaatest sarnaneb organisatsioon pigem elava organismiga, seetõttu kasutangi kujundliku võrdlusena sageli potililli ja taimede kasvatamist. Lisaks pean oluliseks pöörata tähelepanu alateadlikele seostele, korduvatele mustritele ja dünaamikatele, mis ettevõtja käitumises ja otsustes (sh tegemata jätmistes ja enesesabotaazis) ning ettevõtte arengutsüklites välja mängivad. Ka kavatsus, millega ettevõte on loonud mängib selle edus tihti suuremat rolli, kui äriline strateegia või kindlad turundustegevused. Eriti oluliseks pean omanäolisust ning loomulikku viisi, kuidas asju teha (siin saabki Human Design suureks kasuks olla) - iga laps on ikka millegi poolest oma “vanemate” nägu ja kaudselt on sama lugu ka ettevõtmistega.
Usun, et saad nüüd paremini aimu sellest, kes ma olen, mida ja miks teen ning miks ma sõltumata väljakutsetest ja (ajutistest) tagasilöökidest seda teekonda endiselt jätkan ning loodan, et miski, mida loon või minevikus loonud olen, osutub väärtuslikuks ka Sulle!
Elena